Psühhosomaatikast - naha seisund

Keha räägib meiega pidevalt, ka läbi naha.

Meie keha on üks tervik. Emotsionaalne ja füüsiline pool ei toimi eraldi ning nahk on tihedalt seotud nii närvisüsteemi kui ka sisemaailmaga.

Olen ise kogenud, kuidas naha seisund võib muutuda koos eluperioodide, stressi ja sisemiste protsessidega, ning märganud sedasama ka oma klientide ja lähedaste puhul.

Lisaks keskkonnale, toitumisele, hormonaalsetele muutustele ja geneetikale võib nahk mõnikord peegeldada ka seda, kuidas meil seespool parasjagu on.

Näiteks:

• Kuiv nahk võib seostuda vajadusega turvalisuse, pehmuse ja puhkuse järele – justkui hoiaks keha end kokku ja säästaks energiat.

• Rasune nahk võib mõnikord viidata sisemisele pingele, ülekoormusele või vajadusele rahuneda ja tempot aeglustada.

• Põletikuline või ärritunud nahk võib olla keha viis märku anda, et midagi on olnud liiga palju ja piirid vajavad rohkem hoidmist.

• Kahvatu nahk võib mõnikord seostuda väsimuse, elurõõmu puudumisega või olukorraga, kus inimene on pikemat aega olnud „tagasi tõmbunud“ – justkui elu ja tunded liiguksid rohkem sissepoole kui väljapoole.

Ka näopiirkondadesse kogunev pinge kannab sageli oma lugu:

• Lõualuud ja mälumislihased – “ma pean vastu pidama”, allasurutud emotsioonid, tugev enesekontroll.

• Silmade ümbrus – emotsionaalne väsimus, väljendamata kurbus või valu.

• Otsmik – suur vastutustunne, vajadus kontrollida, pidev “peas olemine”.

• Põsed – see, kuidas me end maailmale näitame, kui palju hoiame viisakat nägu ja kui palju lubame endal päriselt olla.

Oluline on rõhutada, et need ei ole diagnoosid ega universaalsed tõed.

Pigem on need kutsed märkamisele ja kuulamisele.

Oma töös ei diagnoosi ega tõlgenda ma kellegi emotsioone.

Ma vaatan keha kui tervikut ja loon seansil turvalise ruumi, kus pinge saab omas tempos leeveneda – nii kehas kui närvisüsteemis.

Vahel piisab sellest, et keha tunneb end hoituna, et midagi hakkaks vaikselt muutuma 🤍